Olukorrast ajakirjanduses

Ennem läheb Issanda päike looja, kui vanameestel viinavabriku kõrval ajakirjandust puudutavad teemad otsa saavad. Teisiti pole asjad seegi kord: räägime julgeolekust, autoriõigusest ja suurte platvormide kätte kogunenud hiigelvõimust. Küsime, kas demokraatide võit USAs teeb olukorra Euroopa jaoks paremaks või hullemaks. Võtame jutuks poliitilise mudamaadluse ja tehisaru ning jätkame ka möödunud nädalal alustatud spioonijutte, sedapuhku sootuks ootamatust vaatenurgast.

Vanamehed viinavabriku naabrusest tahaksid sedapuhku rääkida pommuudistest ja strateegilisest solvumisest, telefonikõnedest ja häälekast vaikusest, turundusest ja autoriõigusest, majandusuudiste terviklikkusest ja spioonilugudest, ajakirjanduslikest eksperimentidest ning eksperimentaalsest ajakirjandusest, andmekaubandusest ja inimõigustest, aga ka sellest, milline saab elu olema ilma Soome uudisteagentuurita STT, ning milline ilma Nobeli rahupreemia laureaadi Dmitri Muratovi juhitud ajaleheta Novaja Gazeta, mis Vene võimude survel on sunnitud sulguma. Kõigest sellest me kindlasti rääkida ei jõua, lubavad Rein Lang ja Väino Koorberg, kes sisenevad Kuku raadio stuudiosse ja seeläbi ka rohkete raadiokuulajate kõrvadesse esmaspäeval kell 13, kohe pärast uudiseid, mil eetrisse läheb autorisaade “Olukorrast ajakirjanduses”. “Aga ühtteist ikka jõuab öelda ka!” lisavad nad optimistlikult.

Vanamehed viinavabriku kõrvalt ei varja oma tänases saates oma kahjurõõmu moluraamatu viimaste otsuste üle. Sellest, kuidas see ja ameerika ahne AI võiks mõjuda meie ajakirjandusele nad ka räägivad. Ja siis imestavad vanamehed, kuidas on ikka nii läinud, et 15 aastat ei ole meie ühiskond suutnud kokku leppida, milliseid andmeid meie inimeste kohta kogutakse ja kuidas neid andmeid siis kasutada võib. Kellele on see kasulik ja miks ajakirjandus lambana seda kõrvalt on vaadanud? Vanamehed ei saa muidugi üle ega ümber poliitmaastikuarhitektuurist ja kuidas selle kunstiline kujundamine meediatarbijale välja paistab. Kui aega üle jääb, võib ehk kuulda ka sellest, kuidas mõned loomeliidud eesti kultuuri eest seisavad oma vara laiali tassides ja ennast paljaks varastada lastes.

Vanamehed uurivad sedapuhku, kas ajakirjandus on kallutatud, ja kui ta on kallutatud, siis kas ta on kaldu raha poole, poliitika poole või lihtsalt niisama viltu sündinudki. Tahaksime rääkida ka sellest, miks ajakirjanik peab haltuuradele minnes kaks korda mõtlema, ning sellest, miks Trump oma pressiesindajast ilma jäi ja miks tapmine otse-eetris ei ole kosher.

Täna räägime digimeedia ohtudest ja noorte meediamenüüst. Kas keelamine lahendab kõik probleemid ja leevendab kartuse ja moraalse paanika, mida sõnaühend „sotsiaalmeedia ja lapsed“ täiskasvanutes esile kutsub? Kuidas juhtida piduriteta autobussi? Kuidas noori ajakirjanduse juurde meelitada ning mis roll on selles platvormidel, sisuloojatel ja tehisarul? Kuku stuudios viinavabriku kõrval on sedapuhku külas Lihtsalt Maria, meedia- ja sotsiaalmeedia uurija Maria Murumaa-Mengel, kellega püüame nendes küsimustes selgusele jõuda.

Vanamehed löövad viinavabriku kõrval kõigile paberitele ja mõtetele peale punaseid templeid ja siis nendest asjadest ei saagi rääkida. Kas nii teeb ka riigiaparaat. Ajakirjandus nõuab aga läbipaistvust ja prokuratuuri. Kas saeme ise oksa, millel istume? Vanamehed tahavad kindlasti sõna sekka öelda ka üldrahvalikku kommunismiehitamisse. Kas tasuta asjade häälekas nõudmine on lollus või peaks mõni asi tasuta olema ka. Ja saksa tüüpi mõttekoade rahastamisest läbi fondide räägivad vanamehed ka, lootuses, et nede osas kohe kriminaalasja ei algatata.

Vanamehed võtavad sedapuhku rääkida hirmudest ja igatsustest. Loomulikult tuleb jutuks hirm mürsutehingu tegelike asjaolude selgumise ees, aga puudutame ka teisi hirme: hirmu arstile tõtt rääkida, hirmu tehisaru orjaks saada, hirmu lapsed sotsiaalmeediasse ära kaotada ning meie üldist valmisolekut hirmuga toime tulla. Ja loomulikult küsime valitsusremondi meediakajastust kommenteerides Endel Pärna häälega: „Miks pole naine nii loodud kui mees?“

Vanamehed viinavabriku kõrvalt vaatavad täna, kuidas ajakirjandus on omaks võtmas tänase Eesti juhtmõtet: SÜSTEEMIS ON SÜSTEMAATILISELT RAHA PUUDU! Harrastusajaloolastena on vanamehed meenutamas veel sedagi, kuidas peale seni Eestis ainsaks jäänud riigipööret hakkas ametlik suhtlus ühiskonnas, mida täna hellitavalt kommunikatsiooniks nimetatakse, toimuma mundris. Ei jää tähelepanuta ka uue spungi, Nokia või strateegia otsimise käivitamine - sedapuhku lausa akadeemiku poolt. Kui aega jääb, üritavad vanamehed üles otsida Kusti Salmi ja kindlaks teha, kes hakkab käsku andma.